Mõtlemine evolutsioonilises perspektiivis
Filosoofia tegeleb mõtlemisega; seda võiks nimetada mõtlemiskunstiks. Aga mis on mõtlemine, või mõte? See tundub olevat üks neid kõigile hästi teadaolevaid sõnasid või kategooriaid, mille sisu või tähendust on raske tabada. Mille kohta mu kogemuses käib see, mida ma “mõtlemiseks” või “mõtteks” nimetan? Kui ma mõtlen mingite asjade peale, siis on mõte mul varmalt käepärast, aga kui ma püüan mõttest endast mõtelda, siis see on justkui päikeselaigu püüdmine või avalisõrmi vee korjamine. Ma satun segadusse, ma ei tea enam, mis on mõtlemine, ja ma võin seepeale veelgi suuremasse segadusse sattuda, nii et ma ei saa enam üldse millestki aru. Seepeale tõttan tagasi asjade juurde, mis pakuvad mõtlemisele turva. Mõtlemisega tundub siis olevat nagu ajaga Augustinuse kuulsas ütluses, et kuni mult selle kohta midagi ei küsita, tean ma väga hästi, mis see on, aga kui küsitakse, siis enam ei tea ega oska selle kohta midagi pikemat või sidusamat ütelda (vrd Augustinus 2007: 310).
Et sellesse küsimusse pisut selgust tuua, võiks mõtlemise asetada evolutsioonilisse perspektiivi. Mõtlemine kitsas mõttes on inimesele eriomane tegevus. Mõtlemine ise on kombatamatu ja hajus, nagu mulle tundus, kui ma hakkasin otse mõtlemisest mõtlema. Seevastu mõned teised inimesele omased nähtused on paremini hoomatavad: ühed olulisemad ja iseloomulikumad neist on keel ja tööriistad. Inimese areng on olnud neist lahutamatu; ja võib arvata, et need kaks on ka omavahel tihedalt seotud: keeleline suhtlus võimaldab liigendatumat, struktureeritumat ja mälukamat tööriistastut (inimese tööriistavalmistamisele on eriomane see, et see pole mitte üksildane tegevus nagu loomadel, vaid kooperatiivne ja komplementaarne, vt Reynolds 1994: 422) ning rikkalikum tööriistastu omakorda treenib aju ja annab alust intensiivsemale suhtlusele ning keelekasutusele.
Aga millal saab tööriist päriselt tööriistaks? See juhtub siis, kui tööriistad paigutuvad põhimõtteliselt lõputusse ahelasse ehk kui nad saavad lõputult itereerivatavaks: tööriist, millega teha teist tööriista, millega teha omakorda teist tööriista jne. Loomade ja varaste hominiidide tööriistajadad on väga lühikesed, paari-kolme sammu pikkused. Peale selle on nad ainult üht tüüpi, nimelt “poodid” (ingl. k. pods) ja “polüpoodid” (vt Reynolds 1994: 420). Polüpoodid on objektid, mis püsivad koos ainult siis, kui nad on gravitatsiooniväljas teatud kindlal viisil asetatud: näiteks kivid või kastid üksteise otsas. Seevastu “liidid” ja “polüliidid” (sõnast lithos, kr. k. “kivi”) on vabalt roteeritavad kõigis ruumisuundades: näiteks haamerdamiskivi või varre otsa kinnitatud kivikirves. Polüpoode hoiab koos gravitatsioon, polüliite aga liitidevahelised ühendused. Polüliitide valmistamine on omane üksnes inimesele; ühtki looma pole vaadeldud spontaanselt polüliite valmistamas. Polüliit kui liittööriist märgib hierarhilist ülesehitust käsitsetavas tööriistas eneses: liidid kui esimese tasandi üksused, nt. kirvetera ja vars; ning polüliit kui nende teise tasandi ühendus. Nõnda on Reynoldsi järgi tänapäevases mõttes inimese tekkimise võtmeks polüliitide tegemine, nt. sõlmed, tapid, põimitud tekstiil, kokkuõmmeldud riided, varrestatud oda- või nooleotsad jms. (1994: 424). Inimene sai inimeseks seostamise, kokkusidumise- ja põimimise kaudu.
Või kui me küsime nüüd keele kohta, siis millal saab see “päris” keeleks? Selle üheks indikaatoriks on see, kui saab võimalikuks rääkida millestki, mis ei ole ei siin minu ega seal sinu juures, vaid “teal”, mujal[1]. Ja kui saab võimalikuks rääkida millestki, mis ei toimu praegu või vahetus minevikus ja tulevikus, vaid muul ajal, päris tulevikus või päris minevikus. Ning kui saab hakata rääkima kellestki, kes pole ei sina ega mina, vaid keegi kolmas, “tema”, “nemad”, “nood”.[2] Niimoodi räägivad Greimas ja Courtés (1993) “sidurdusest” ehk “käigu lahtiühendamisest” (débrayage) ruumilises, ajalises ja aktantses aspektis, kui lausumises asetatakse mitte-siin, mitte-praegu ja mitte-mina. See pole mina-siin-praegu eitus dialektilises mõttes, vaid nendest distantseerumine. Muu aeg, mujal, keegi muu. On väga võimalik, et keel oli algselt põhiliselt žestiline ning hääl täitis üksnes lisamodulaatori rolli, kuid kui me asetame end kujutluses sellisesse olukorda, siis tundub, et üksnes žestidest ei piisa sellise põhjaliku “sidurduse” läbiviimiseks. Märgid on selleks liiga tihedalt seotud märgi kandja, füüsilise keha külge. Saab küll näpuga osutada, nii et vestluskaaslane ei vaata su sõrme, vaid osutatud suunas, st. ta oskab vaimus “pikendada” su sõrme, kasutada sõrme indeksina, tegutsemisjuhisena (“vaata sinna suunas, kuhu ulatub näpu mõtteline pikendus”). Aga on raske ette kujutada, et selles olukorras oleks võimalik osutada millelegi, mis jääb täiesti väljapoole nägemisala. Mingil määral saab seda teha seoses sellega, et žestilise pantomiimiga võib osutada vahetule tulevikule, nõnda nagu mesilased tantsuga osutavad tulevikule, mis avaneb neile, kes on tantsu jälginud ja sellest juhiseid saades mesipuust teatud suunas ja teatud spetsiifiliste ootustega välja lennanud. Niimoodi saab algžestilisse[3] tähistatusse hõlmata ka mingi osa “nähtamatut”, aga jällegi ainult niivõrd, kui see on vahetult seotud praeguse tähistajalõiguga, mingi pantomiimiga. Tundub aga võimatu olevat rääkida millestki, mis pole olevikuga mingil ilmsel kombel seotud, millestki täiesti tulevikulisest või minevikulisest. Sellist põhjalikumat laadi sidurdust võib seostada häälelise keelega. Inimene sai inimeseks lahtiühendamise kaudu.
Selline “sidurdamine” teostub viivitamises, mingisuguses katkestuses või nihkes, mis leiab aset taju-mõju ringides, väljast vastuvõetud signaalides ja omapoolsetes reaktsioonides. Eel-inimene seisatab ja “peab aru”, kuidas edasi tegutseda, mängib või “katsub” läbi erinevaid tegutsemisliine ja kalduvusi. Tema küsimus on: milliseid neist rõhutada-arendada ja milliseid pärssida-summutada? Nimetagem selliseid teohakatusi “väesoludeks”. Selline sõna võib tunduda kummaline ja harjumatu. Tavaliselt me ju ütleksime, et kui inimene niimoodi “järele mõtleb” ja oma tegutsemist kaalutleb, siis ta valib erinevate võimaluste vahel ning küsimus on selles, millist neist teostada, realiseerida. Kuid ma eelistan vältida sellist sõnakasutust (vt Deleuze 2008: 89-94), sest tolles läbikatsumises, läbitunnetamises ei ole inimesele (eriti eelinimesele) antud selgepiirilisi võimalikkusi kui tegelikkuse pilte, mille vahel ta väliselt, kehatult, isetult, abstraktselt valiks ning otsustaks selle valiku tulemusena ühe võimalikkuse teostada, realiseerida. Ta pigem kogeb neid embrüonaalsete kalduvustena, hakatustena, sulanduvate soodumustena, mida ta isiklikult läbi kogeb, “seesmiselt”, kehastunult, konkreetselt. Ta mitte ei vali võimaluste vahel enda ees (mingis “vaimuruumis”), vaid katsub ja elab läbi väesolevaid hakatusi enda sees. Sellist viivituses toimuvat väesolude läbikatsumist ma nimetangi mõtlemiseks.
Selline väesolude läbikatsumine toimub ka loomadel, kui näiteks kiskja võtab jahti pidades arvesse olukorra erinevaid elemente ja nende dünaamilist muutumist, või kui saakloom põgenemisteed otsib. Inimesel aga saab see läbikatsumine spetsiaalse pidepunkti, milleks on keel ja eeskätt sõnad, hääleline keel. Kui loomadel leiab see läbikatsumine aset üldiselt tegutsemise enese käigus, siis tänu sõnadele saab inimene seda teha kas ennast üldse mitte liigutades või üksnes suud muigutades. Keel ja sõnad annavad mõtlemisele pidepunkti, millega teostada viivitust ja sidurdust ning viia need uuele tasemele. Sellega avaneb täiesti uus keerukustasand, nö keeleline vahekord, mis hüppeliselt rohkendab erinevate tähenduslike seostuste hulka. Mõtlemise eristudes on ka mõtteid rohkem.
Harilikult jääb aga mõtlemine siiski ajaliselt ja ruumiliselt piiratuks, katkendlikuks, suubudes ja sumbudes teoliini, mida nõuks võetakse rõhutada ja välja arendada. Mingi maani ja kuigi kaua viivitatakse, aga iga viivitus jõuab õige pea mingi teoni; ja teokuse järgi hinnatakse siin ka viivitust ja tema mõttekust. Filosoofiline mõtlemine aga omakorda viivitab sellise suubumise ja sumbumisega ning püüab püsida viivitusruumis eneses ning tegeleda väesolude enestega. Seda väesolulist viivituruumi võib eristada käesolevast maailmast, kus asjad ja protsessid on juba valmis, mingi kombatava tulemuse või faasini jõudnud. Käesolumaailma iseloomustab kõrvutuvus ja järgnevus: valminud asjad ja asjaolud on üksteise suhtes välised, asetsevad üksteise kõrval ja leiavad aset üksteise järel. Filosoofiline mõtlemine aga justkui toob välja väesoleva maailma, mis puudutab asjade ja asjaolude valmimist, kus nad on veel sulaolekus ning osaliselt läbistavad üksteist. Niimoodi tulevad välja käesolule eelnevad väesolulised liigendused, mis kättejõudmist juhtisid või mida mööda kättetoomine kulges. Neist me väga sageli ei ole muidu teadlikudki. Inimkogukondadel kujunevad välja teatavad viivituselaadid, teatavad arupidamise vormid, mis avavad tegutsemisvariante ja rohkendavad selles avanevaid erinevusi; filosoofiline mõtlemine aga võimaldab viivitada nende harjumuste-viivituste enestega, teostada nö “teise astme” viivitust. See mitte üksnes et võimaldab teha teistmoodi (mis on igasuguse viivituse ja läbikatsumuse uba), vaid võimaldab teha teistmoodi teistmoodi, avada täiesti uusi probleemivälju, problematiseerimisviise, küsimusasetusi. See on olemasolevate seostamis- ja lahtiühendamisviiside eneste lahtiühendamine ja taasseostamine.
[1] Paljudes keeltes tehakse sellist kolmetist vahet, näiteks hispaania este – ese – aquél.
[2] Võib olla, et üks olulisi “temasid” oli algselt loom. Loomad tegid ahvist inimese.
[3] Ma rõhutan, et ma räägin inimlaste varase evolutsioonietapi (hüpoteetilisest) žestilisest keelest enne häälelisele keelele üleminekut. Tänapäeva viipekeel on hoopis teine asi; sellel on olemas kõik samad struktuurielemendid, mis hääleliselgi keelel ja suudab täita kõiki samu funktsioone; aga see viipekeel on saadud just nimelt kontekstis, kus häälepõhine keel on juba moodustunud. Tänapäeva viipekeelt ei tohi võtta aluseks evolutsiooni varase etapi žestilise keele käsitlemisel.
Et sellesse küsimusse pisut selgust tuua, võiks mõtlemise asetada evolutsioonilisse perspektiivi. Mõtlemine kitsas mõttes on inimesele eriomane tegevus. Mõtlemine ise on kombatamatu ja hajus, nagu mulle tundus, kui ma hakkasin otse mõtlemisest mõtlema. Seevastu mõned teised inimesele omased nähtused on paremini hoomatavad: ühed olulisemad ja iseloomulikumad neist on keel ja tööriistad. Inimese areng on olnud neist lahutamatu; ja võib arvata, et need kaks on ka omavahel tihedalt seotud: keeleline suhtlus võimaldab liigendatumat, struktureeritumat ja mälukamat tööriistastut (inimese tööriistavalmistamisele on eriomane see, et see pole mitte üksildane tegevus nagu loomadel, vaid kooperatiivne ja komplementaarne, vt Reynolds 1994: 422) ning rikkalikum tööriistastu omakorda treenib aju ja annab alust intensiivsemale suhtlusele ning keelekasutusele.
Aga millal saab tööriist päriselt tööriistaks? See juhtub siis, kui tööriistad paigutuvad põhimõtteliselt lõputusse ahelasse ehk kui nad saavad lõputult itereerivatavaks: tööriist, millega teha teist tööriista, millega teha omakorda teist tööriista jne. Loomade ja varaste hominiidide tööriistajadad on väga lühikesed, paari-kolme sammu pikkused. Peale selle on nad ainult üht tüüpi, nimelt “poodid” (ingl. k. pods) ja “polüpoodid” (vt Reynolds 1994: 420). Polüpoodid on objektid, mis püsivad koos ainult siis, kui nad on gravitatsiooniväljas teatud kindlal viisil asetatud: näiteks kivid või kastid üksteise otsas. Seevastu “liidid” ja “polüliidid” (sõnast lithos, kr. k. “kivi”) on vabalt roteeritavad kõigis ruumisuundades: näiteks haamerdamiskivi või varre otsa kinnitatud kivikirves. Polüpoode hoiab koos gravitatsioon, polüliite aga liitidevahelised ühendused. Polüliitide valmistamine on omane üksnes inimesele; ühtki looma pole vaadeldud spontaanselt polüliite valmistamas. Polüliit kui liittööriist märgib hierarhilist ülesehitust käsitsetavas tööriistas eneses: liidid kui esimese tasandi üksused, nt. kirvetera ja vars; ning polüliit kui nende teise tasandi ühendus. Nõnda on Reynoldsi järgi tänapäevases mõttes inimese tekkimise võtmeks polüliitide tegemine, nt. sõlmed, tapid, põimitud tekstiil, kokkuõmmeldud riided, varrestatud oda- või nooleotsad jms. (1994: 424). Inimene sai inimeseks seostamise, kokkusidumise- ja põimimise kaudu.
Või kui me küsime nüüd keele kohta, siis millal saab see “päris” keeleks? Selle üheks indikaatoriks on see, kui saab võimalikuks rääkida millestki, mis ei ole ei siin minu ega seal sinu juures, vaid “teal”, mujal[1]. Ja kui saab võimalikuks rääkida millestki, mis ei toimu praegu või vahetus minevikus ja tulevikus, vaid muul ajal, päris tulevikus või päris minevikus. Ning kui saab hakata rääkima kellestki, kes pole ei sina ega mina, vaid keegi kolmas, “tema”, “nemad”, “nood”.[2] Niimoodi räägivad Greimas ja Courtés (1993) “sidurdusest” ehk “käigu lahtiühendamisest” (débrayage) ruumilises, ajalises ja aktantses aspektis, kui lausumises asetatakse mitte-siin, mitte-praegu ja mitte-mina. See pole mina-siin-praegu eitus dialektilises mõttes, vaid nendest distantseerumine. Muu aeg, mujal, keegi muu. On väga võimalik, et keel oli algselt põhiliselt žestiline ning hääl täitis üksnes lisamodulaatori rolli, kuid kui me asetame end kujutluses sellisesse olukorda, siis tundub, et üksnes žestidest ei piisa sellise põhjaliku “sidurduse” läbiviimiseks. Märgid on selleks liiga tihedalt seotud märgi kandja, füüsilise keha külge. Saab küll näpuga osutada, nii et vestluskaaslane ei vaata su sõrme, vaid osutatud suunas, st. ta oskab vaimus “pikendada” su sõrme, kasutada sõrme indeksina, tegutsemisjuhisena (“vaata sinna suunas, kuhu ulatub näpu mõtteline pikendus”). Aga on raske ette kujutada, et selles olukorras oleks võimalik osutada millelegi, mis jääb täiesti väljapoole nägemisala. Mingil määral saab seda teha seoses sellega, et žestilise pantomiimiga võib osutada vahetule tulevikule, nõnda nagu mesilased tantsuga osutavad tulevikule, mis avaneb neile, kes on tantsu jälginud ja sellest juhiseid saades mesipuust teatud suunas ja teatud spetsiifiliste ootustega välja lennanud. Niimoodi saab algžestilisse[3] tähistatusse hõlmata ka mingi osa “nähtamatut”, aga jällegi ainult niivõrd, kui see on vahetult seotud praeguse tähistajalõiguga, mingi pantomiimiga. Tundub aga võimatu olevat rääkida millestki, mis pole olevikuga mingil ilmsel kombel seotud, millestki täiesti tulevikulisest või minevikulisest. Sellist põhjalikumat laadi sidurdust võib seostada häälelise keelega. Inimene sai inimeseks lahtiühendamise kaudu.
Selline “sidurdamine” teostub viivitamises, mingisuguses katkestuses või nihkes, mis leiab aset taju-mõju ringides, väljast vastuvõetud signaalides ja omapoolsetes reaktsioonides. Eel-inimene seisatab ja “peab aru”, kuidas edasi tegutseda, mängib või “katsub” läbi erinevaid tegutsemisliine ja kalduvusi. Tema küsimus on: milliseid neist rõhutada-arendada ja milliseid pärssida-summutada? Nimetagem selliseid teohakatusi “väesoludeks”. Selline sõna võib tunduda kummaline ja harjumatu. Tavaliselt me ju ütleksime, et kui inimene niimoodi “järele mõtleb” ja oma tegutsemist kaalutleb, siis ta valib erinevate võimaluste vahel ning küsimus on selles, millist neist teostada, realiseerida. Kuid ma eelistan vältida sellist sõnakasutust (vt Deleuze 2008: 89-94), sest tolles läbikatsumises, läbitunnetamises ei ole inimesele (eriti eelinimesele) antud selgepiirilisi võimalikkusi kui tegelikkuse pilte, mille vahel ta väliselt, kehatult, isetult, abstraktselt valiks ning otsustaks selle valiku tulemusena ühe võimalikkuse teostada, realiseerida. Ta pigem kogeb neid embrüonaalsete kalduvustena, hakatustena, sulanduvate soodumustena, mida ta isiklikult läbi kogeb, “seesmiselt”, kehastunult, konkreetselt. Ta mitte ei vali võimaluste vahel enda ees (mingis “vaimuruumis”), vaid katsub ja elab läbi väesolevaid hakatusi enda sees. Sellist viivituses toimuvat väesolude läbikatsumist ma nimetangi mõtlemiseks.
Selline väesolude läbikatsumine toimub ka loomadel, kui näiteks kiskja võtab jahti pidades arvesse olukorra erinevaid elemente ja nende dünaamilist muutumist, või kui saakloom põgenemisteed otsib. Inimesel aga saab see läbikatsumine spetsiaalse pidepunkti, milleks on keel ja eeskätt sõnad, hääleline keel. Kui loomadel leiab see läbikatsumine aset üldiselt tegutsemise enese käigus, siis tänu sõnadele saab inimene seda teha kas ennast üldse mitte liigutades või üksnes suud muigutades. Keel ja sõnad annavad mõtlemisele pidepunkti, millega teostada viivitust ja sidurdust ning viia need uuele tasemele. Sellega avaneb täiesti uus keerukustasand, nö keeleline vahekord, mis hüppeliselt rohkendab erinevate tähenduslike seostuste hulka. Mõtlemise eristudes on ka mõtteid rohkem.
Harilikult jääb aga mõtlemine siiski ajaliselt ja ruumiliselt piiratuks, katkendlikuks, suubudes ja sumbudes teoliini, mida nõuks võetakse rõhutada ja välja arendada. Mingi maani ja kuigi kaua viivitatakse, aga iga viivitus jõuab õige pea mingi teoni; ja teokuse järgi hinnatakse siin ka viivitust ja tema mõttekust. Filosoofiline mõtlemine aga omakorda viivitab sellise suubumise ja sumbumisega ning püüab püsida viivitusruumis eneses ning tegeleda väesolude enestega. Seda väesolulist viivituruumi võib eristada käesolevast maailmast, kus asjad ja protsessid on juba valmis, mingi kombatava tulemuse või faasini jõudnud. Käesolumaailma iseloomustab kõrvutuvus ja järgnevus: valminud asjad ja asjaolud on üksteise suhtes välised, asetsevad üksteise kõrval ja leiavad aset üksteise järel. Filosoofiline mõtlemine aga justkui toob välja väesoleva maailma, mis puudutab asjade ja asjaolude valmimist, kus nad on veel sulaolekus ning osaliselt läbistavad üksteist. Niimoodi tulevad välja käesolule eelnevad väesolulised liigendused, mis kättejõudmist juhtisid või mida mööda kättetoomine kulges. Neist me väga sageli ei ole muidu teadlikudki. Inimkogukondadel kujunevad välja teatavad viivituselaadid, teatavad arupidamise vormid, mis avavad tegutsemisvariante ja rohkendavad selles avanevaid erinevusi; filosoofiline mõtlemine aga võimaldab viivitada nende harjumuste-viivituste enestega, teostada nö “teise astme” viivitust. See mitte üksnes et võimaldab teha teistmoodi (mis on igasuguse viivituse ja läbikatsumuse uba), vaid võimaldab teha teistmoodi teistmoodi, avada täiesti uusi probleemivälju, problematiseerimisviise, küsimusasetusi. See on olemasolevate seostamis- ja lahtiühendamisviiside eneste lahtiühendamine ja taasseostamine.
[1] Paljudes keeltes tehakse sellist kolmetist vahet, näiteks hispaania este – ese – aquél.
[2] Võib olla, et üks olulisi “temasid” oli algselt loom. Loomad tegid ahvist inimese.
[3] Ma rõhutan, et ma räägin inimlaste varase evolutsioonietapi (hüpoteetilisest) žestilisest keelest enne häälelisele keelele üleminekut. Tänapäeva viipekeel on hoopis teine asi; sellel on olemas kõik samad struktuurielemendid, mis hääleliselgi keelel ja suudab täita kõiki samu funktsioone; aga see viipekeel on saadud just nimelt kontekstis, kus häälepõhine keel on juba moodustunud. Tänapäeva viipekeelt ei tohi võtta aluseks evolutsiooni varase etapi žestilise keele käsitlemisel.