Sissejuhatus: filosoofia kui praktika
Käesolev õpiobjekt on kirjutatud koos teise õpiobjektiga, “Filosoofia kui pärimus”. Järgnev sissejuhatus selgitab seda ning on kahel tekstil ühine. Nagu nende kahe teksti pealkirjast juba näha võib, käsitletakse siinkohal filosoofiat kui praktikat ja kui pärimust. See tähendab, ühest küljest praktiseerib filosoofia mõtlemist, aga teisest küljest me oleme selle praktikavormi pärinud ajaloost. Ehk laias laastus: filosoofia tegemine ja teiste filosoofide (olgu kaasaegsete või varem elanute) käsitlemine. Ka puhtalt pedagoogiliselt toob see sisse dilemma: kui meil on üldine filosoofiakursus ehk sissejuhatus filosoofiasse, siis kas seal peaks tegema filosoofiat või käsitlema neid, kes on filosoofiat teinud, st. kas loengupidaja peaks olema filosoof või rääkima teistest filosoofidest. Pealtnäha võib see tunduda sarnase dilemmana nagu kunstis või muusikas on ühest küljest teha ise kunsti või muusikat ning teisest küljest rääkida (enda või teiste) kunstist või muusikast (st. teha kunsti- või muusika kriitikat või teooriat). Ometi pole see päris sama asi, kuna ühest küljest on filosoofias käsitletavad tekstid üldiselt diskursiivsemad ja reflekteeritumad kui kunstiobjektid või muusikateosed, nii et filosoofia kui pärimus justkui juba sisaldab ka mingisugust enesekirjeldust enda kui praktika kohta; ning teisest küljest filosoofia praktiseerimine käib väga sageli tihedas dialoogis või poleemikas filosoofia pärimusega, nii et filosoofiapärimus on üldjuhul lahutamatu osa filosoofiapraktikast enesest.
Nii et tegemist pole päris erinevate asjadega; õnnestunud kõnelemine filosoofiapärimusest juba reaktualiseerib seda praeguses ja on seekaudu mõtlemise praktika; ning iga tugev filosoofiapraktika kätkeb endas mingit osa pärimusest. Põhiline küsimus oleks esimesel juhul see, kui hästi suudetakse pärimust reaktualiseerida ja kui intensiivselt kokku tuua praegu oluliste asjadega; ning teisel juhul see, kui hästi seostub filosoofia praktika meie pärandiga (nii kitsalt filosoofia kui ka laiemalt teiste eluaspektide traditsioonidega) ning kuidas ta suudab sellele uut hingamist anda. Niisiis võib pärimuse ja praktika küsimust käsitleda rõhuasetuse ja lähtekoha asjana: kas ma liigun pärimuse kaudu mõtlemispraktikale või mõtlemispraktika kaudu pärimuse ava(sta)misele. Intensiivne mõtlemine vajab mõlemat aspekti.
Järgnevas tekstis käsitlen eeskätt praktika-külge. Mõned asjad on siin ajendatud teistest pärimustest ning on mõeldud värskendama meie läänelikke mõttevagusid (teiste pärimuste kohta vt. teine õpiobjekt, “Filosoofia kui pärimus”).
Nii et tegemist pole päris erinevate asjadega; õnnestunud kõnelemine filosoofiapärimusest juba reaktualiseerib seda praeguses ja on seekaudu mõtlemise praktika; ning iga tugev filosoofiapraktika kätkeb endas mingit osa pärimusest. Põhiline küsimus oleks esimesel juhul see, kui hästi suudetakse pärimust reaktualiseerida ja kui intensiivselt kokku tuua praegu oluliste asjadega; ning teisel juhul see, kui hästi seostub filosoofia praktika meie pärandiga (nii kitsalt filosoofia kui ka laiemalt teiste eluaspektide traditsioonidega) ning kuidas ta suudab sellele uut hingamist anda. Niisiis võib pärimuse ja praktika küsimust käsitleda rõhuasetuse ja lähtekoha asjana: kas ma liigun pärimuse kaudu mõtlemispraktikale või mõtlemispraktika kaudu pärimuse ava(sta)misele. Intensiivne mõtlemine vajab mõlemat aspekti.
Järgnevas tekstis käsitlen eeskätt praktika-külge. Mõned asjad on siin ajendatud teistest pärimustest ning on mõeldud värskendama meie läänelikke mõttevagusid (teiste pärimuste kohta vt. teine õpiobjekt, “Filosoofia kui pärimus”).