Mõisted kui tegelikkuse tihendused
Filosoofiliste mõistete puhul on levinud väärarusaam, justkui need esindaksid mingit välist või sisemist tegelikkust ja justkui nad oleksid saadud abstraheerimise ja üldistamise teel.[1] Mõisted filosoofilises tähenduses aga on tegelikkuse enese liigendused, veel enne seesmuse ja välisuse eristust. Mõisted moodustavad võrgustiku ja see on väesolu kättetoomise teatav viis ja teatav aste. Või teiste sõnadega öeldes, mõisted mitte ei esinda tegelikkust, vaid tõmbavad seda teatud viisil ja teatud määral kokku. Ma ütlen „teatud viisil“ sellepärast, et on ka teistsuguseid kättetoomise ja kokkutõmbamise viise, näiteks kunst, teadus, sport (nende kohta vt allpool). Ja ma ütlen „teatud määral“ sellepärast, et filosoofiline mõiste kujutab endast teatavat kättejõudmise või kokkutõmbe astet väesolu ja käesolu vahel (vt eespool), maksimaalse läbistuvuse ja maksimaalse kõrvutuvuse vahel. Mõisteline võrgustik ei osuta millelegi välisele, vaid jagab kätte maailma ennast, sh eristusi sisemise ja välise kohta.
Mõisted pole ka saadud üldistamise ja abstraheerimise teel, vähemasti mitte nii nagu seda harilikult mõistetakse, et hüljatakse partikulaarsed ja „aktsidentsiaalsed“ erinevused ja variatsioonid, jõudmaks universaalsete ja „essentsiaalsete“ ideedeni, mis oleksid siis justkui üksikasjade mingisugused statistilised keskmised. Filosoofilised mõisted mitte ei tühista erinevusi, vaid tõmbavad neid kokku, implitseerivad neid, pakivad kokku, tihendavad, ning põhimõtteliselt on võimalik neid erinevusi ja variatsioone neist uuesti lahti voltida. See tähendab seda, et üksikjuhtumid pannakse üksteist läbistama. Üksikjuhtumeid mitte ei seata üksteise kõrvale või peale, visates välja variatsioone ja jättes alles invariandi (ehk „universaali“, „olemuse“), ei lihvita üksikjuhtumite servi, saamani abstraktse idee, mis sobib nende kõigiga ja mitte ühegagi neist. Mõiste pole sellisel juhul väline loogiline kirjeldus, vaid annab nähtuse teatava geneetilise reegli. „Inimene“ ehtsalt filosoofilise mõistena pole „mõistusega loom“ (või mõni muu määratlus, mis viitab pärilikkusele, keelele, kultuurile või millelegi muule), vaid miski, mida me saame arendada (rohkem või vähem ja erinevatel viisidel) ehk lahti harutada, andmani inimesed.
Mõisted sellises tähenduses kehastavad tegelikkust, tõmmates kokku tegelikkuse variatsioone ja erinevusi. Nad kehastavad tegelikkust justkui kontsentreeritud moel – aga mitte kontsentriliselt (suurema ja väiksema üldisusesõõride hierarhiana), vaid niimoodi, et esiteks on igal mõistel oma väli ehk „valgala“ ning mõistestik on nende koostoime, ning teiseks kontsentreerivad erinevad mõistestikud tegelikkust erineval moel. Sellisena nad ka nihutavad maailma, selle tavapäraseid või harjumuslikke liikumisi (viivitavad nendega), võimaldades mõtelda nendest ja mõtestada neid teistmoodi.
Maailm ei tekita mõtlemist ega ammugi mõtlemine maailma. Võib muidugi öelda, et maailm annab mõtlemist ja mõtlemine loob maailmu kui tähendusliigendusi, aga iseenesest on nad koostekkelised. Evolutsioonilises mõttes on filosoofia inimese enesekohasuse ehk läbivaatuse (vahetu kohalolu) teatav väljendus (kõrvuti kunsti, religiooni, teaduse, spordi ja teistega). See on läbivaatuse laiendamine kogu maailmale, sealhulgas ka mõtlejale ehk isendile enesele. Mõtlemine laias tähenduses saab alguse läbivaatusega; mõtlemine kitsas tähenduses iseloomustab just inimesele ehk keeleolendile omast läbivaatust ja on selle üks väljendus. Mõtlemine on pöördumine selle poole, mis on, ja sellisena on tal kaks elementi: ühest küljest positiivne antus, mille poole ta pöördub, ja teisest küljest „tühi“ ja formaalne pööratus, pöördumine (sest ka mõtlemis-pöördumine kuulub maailma). See loob filosoofiale iseloomuliku pinge ja ka iseloomulikud tupikteed, mis seisnevad ühe haru hüpertroofias: olgu reflektiivsuse kõrvalejätmises ja suubumises positiivsesse-asetuslikku uuringusse, või positiivsuse hülgamises, ja hajumises loogilis-formaalsesse kombinatoorikasse. Mõtlemine kui pöördumine on niimoodi loomult ajaline ja kasvav-arenev. (a) Ühest küljest saab juba mõtlemise akt ise mõtlemise objektiks, nii et isegi kui muu antus näib samaks jäävat, siis mõtlemise selline endassepööratus alati juba teisendab olukorda ja paisutab mõtlemist. (b) Aga mõtlemine on ühendatud teiste protsessidega, nii et „muu antuski“ ei jää kunagi samaks, vaid sunnib mõtlemise endast eristuma veelgi radikaalsemal moel. See on ka üks raskusi filosoofia lugemisel või kuulamisel, sest lisaks nendele asjadele, mida me näeme või kuuleme, me peame tabama ka mõtte liikumist – ja see on isegi põhiline, kui me tahame tegelikult aru saada, mida öeldakse.
Filosoofias on sisu ja vorm lahutamatult seotud, ja me võime näiteks rääkida filosoofiliselt isenditest ehk olenditest, aga samas on sellise rääkimise käigus kasutatavad mõisted ise samuti justkui isendid või olendid, mis/kes on samamoodi haaratud saamisse ja muundumisse. Mõiste on nagu isend, kes on ontoloogiliselt teatav kättetoomiskese väesolu ja käesolu vahel: ta ammutab eelindividuaalsest läbistuvast väesolust ning viib välja kõrvutuvuslike kujude ja vormideni. Iga isend on teatav kättetoomine ja kõrvutuvuslike vormide loomine, aga teisest küljest peab isend – seni kuni ta püsib – tähendama ka kõrvutuvusliku ülessulatamist ja kättevõidetu käestlaskmist, sest muidu vormid hanguvad, kättejõdmine blokeerub ning sellesamaga isend lakkab olemast. Isend küll toob kätte, aga kättetoodu peab säilitama teatava plastilisuse, võimekuse ennast muundada ja oma spetsiifilist kättejõudmist hoida. See kehtib ka mõiste puhul, mis peab olema ühendatud muundumisprotsessidesse, riskides vastasel juhul jääda pelgaks antiiksuseks, muistiseks, filosoofiaajaloolise turistliku huvi objektiks. Siin on niisiis jällegi kolm tasandit: (1) väesolev läbistuvus, (2) isendi või mõiste väli, (3) käesolevad kõrvutuvad vormid. Puhast läbistuvust võib mõtte seisukohalt täpse sõnaga nimetada mitte-mõtteks või enne-mõtteks[2]. Mõiste nagu isendki võtab seda väesolu teatavast vaatepunktist, luues oma selguseala ning käivitades teatava kättetoomislaadi, pakkides midagi kokku ja jättes midagi muud hoopis varju. Mõisted moodustavad võrgustiku, ja mingi filosoofi mõistestik kehastab, tõmbab kokku ja avardab maailma teatavast vaatepunktist – ja nihutab midagi paigast. Käesolevateks vormideks, milles mõisted kätte jõuavad, on sõnad ja nimed. Läbi sõnade ja lausete tuleb tabada mõisteid ja mõtteid. Läbi mõistete ja mõtete tuleb haakuda mitte-mõtte ehk enne-mõttega. Selline tabamine ja haakimine tähendab mingite harjumuslike seoste lahtiühendamist ning ühendumist-lülitumist uude kättejõudmisse ja sellega resoneerumist, nii et see teisendab ka tabaja ja haakija esialgset kättejõudmisviisi.
[1] Ühes populaarses kontekstis (prantsuskeelne Wikipédia) üteldakse: „enamasti nimetatakse „mõisteks“ vaimu ideed või esindust, mis lühendab ja võtab kokku hulga empiirilisi või mentaalseid objekte nende tuvastatavate ühisjoonte abstraheerimise ja üldistamise põhjal“ (On appelle le plus souvent un « concept » une idée ou représentation de l’esprit qui abrège et résume une multiplicité d’objets empiriques ou mentaux par abstraction et généralisation de traits communs identifiables.) Respektaablim André Lalande’i „Filosoofia tehniline ja kriitiline sõnaraamat“ (Vocabulaire technique et critique de la philosophie, Paris: Puf, 2002 [o: 1926]) on küll ettevaatlikum, ent üldistuse aspekt on sama: mõiste on „abstraktne ja üldine või vähemalt üldistatav“ (lk. 160).
[2] Nagu sõnas „ennemuiste“, mis viitab hoopis teisele ajalisusele kui see aeg, mille sees mõõdetakse muistsust ja tänapäevasust. Rangelt võttes ennemuistne mitte ei eelne muistsele, vaid moodustab teise tasandi kogu muistne-tänapäevane tasandiga võrreldes. Ennemuistne on teatavas mõttes meiega kaasaegne – ja võib-olla isegi kaasaegsem kui „kaasaeg“ aktuaalse sündmustiku mõttes.
Mõisted pole ka saadud üldistamise ja abstraheerimise teel, vähemasti mitte nii nagu seda harilikult mõistetakse, et hüljatakse partikulaarsed ja „aktsidentsiaalsed“ erinevused ja variatsioonid, jõudmaks universaalsete ja „essentsiaalsete“ ideedeni, mis oleksid siis justkui üksikasjade mingisugused statistilised keskmised. Filosoofilised mõisted mitte ei tühista erinevusi, vaid tõmbavad neid kokku, implitseerivad neid, pakivad kokku, tihendavad, ning põhimõtteliselt on võimalik neid erinevusi ja variatsioone neist uuesti lahti voltida. See tähendab seda, et üksikjuhtumid pannakse üksteist läbistama. Üksikjuhtumeid mitte ei seata üksteise kõrvale või peale, visates välja variatsioone ja jättes alles invariandi (ehk „universaali“, „olemuse“), ei lihvita üksikjuhtumite servi, saamani abstraktse idee, mis sobib nende kõigiga ja mitte ühegagi neist. Mõiste pole sellisel juhul väline loogiline kirjeldus, vaid annab nähtuse teatava geneetilise reegli. „Inimene“ ehtsalt filosoofilise mõistena pole „mõistusega loom“ (või mõni muu määratlus, mis viitab pärilikkusele, keelele, kultuurile või millelegi muule), vaid miski, mida me saame arendada (rohkem või vähem ja erinevatel viisidel) ehk lahti harutada, andmani inimesed.
Mõisted sellises tähenduses kehastavad tegelikkust, tõmmates kokku tegelikkuse variatsioone ja erinevusi. Nad kehastavad tegelikkust justkui kontsentreeritud moel – aga mitte kontsentriliselt (suurema ja väiksema üldisusesõõride hierarhiana), vaid niimoodi, et esiteks on igal mõistel oma väli ehk „valgala“ ning mõistestik on nende koostoime, ning teiseks kontsentreerivad erinevad mõistestikud tegelikkust erineval moel. Sellisena nad ka nihutavad maailma, selle tavapäraseid või harjumuslikke liikumisi (viivitavad nendega), võimaldades mõtelda nendest ja mõtestada neid teistmoodi.
Maailm ei tekita mõtlemist ega ammugi mõtlemine maailma. Võib muidugi öelda, et maailm annab mõtlemist ja mõtlemine loob maailmu kui tähendusliigendusi, aga iseenesest on nad koostekkelised. Evolutsioonilises mõttes on filosoofia inimese enesekohasuse ehk läbivaatuse (vahetu kohalolu) teatav väljendus (kõrvuti kunsti, religiooni, teaduse, spordi ja teistega). See on läbivaatuse laiendamine kogu maailmale, sealhulgas ka mõtlejale ehk isendile enesele. Mõtlemine laias tähenduses saab alguse läbivaatusega; mõtlemine kitsas tähenduses iseloomustab just inimesele ehk keeleolendile omast läbivaatust ja on selle üks väljendus. Mõtlemine on pöördumine selle poole, mis on, ja sellisena on tal kaks elementi: ühest küljest positiivne antus, mille poole ta pöördub, ja teisest küljest „tühi“ ja formaalne pööratus, pöördumine (sest ka mõtlemis-pöördumine kuulub maailma). See loob filosoofiale iseloomuliku pinge ja ka iseloomulikud tupikteed, mis seisnevad ühe haru hüpertroofias: olgu reflektiivsuse kõrvalejätmises ja suubumises positiivsesse-asetuslikku uuringusse, või positiivsuse hülgamises, ja hajumises loogilis-formaalsesse kombinatoorikasse. Mõtlemine kui pöördumine on niimoodi loomult ajaline ja kasvav-arenev. (a) Ühest küljest saab juba mõtlemise akt ise mõtlemise objektiks, nii et isegi kui muu antus näib samaks jäävat, siis mõtlemise selline endassepööratus alati juba teisendab olukorda ja paisutab mõtlemist. (b) Aga mõtlemine on ühendatud teiste protsessidega, nii et „muu antuski“ ei jää kunagi samaks, vaid sunnib mõtlemise endast eristuma veelgi radikaalsemal moel. See on ka üks raskusi filosoofia lugemisel või kuulamisel, sest lisaks nendele asjadele, mida me näeme või kuuleme, me peame tabama ka mõtte liikumist – ja see on isegi põhiline, kui me tahame tegelikult aru saada, mida öeldakse.
Filosoofias on sisu ja vorm lahutamatult seotud, ja me võime näiteks rääkida filosoofiliselt isenditest ehk olenditest, aga samas on sellise rääkimise käigus kasutatavad mõisted ise samuti justkui isendid või olendid, mis/kes on samamoodi haaratud saamisse ja muundumisse. Mõiste on nagu isend, kes on ontoloogiliselt teatav kättetoomiskese väesolu ja käesolu vahel: ta ammutab eelindividuaalsest läbistuvast väesolust ning viib välja kõrvutuvuslike kujude ja vormideni. Iga isend on teatav kättetoomine ja kõrvutuvuslike vormide loomine, aga teisest küljest peab isend – seni kuni ta püsib – tähendama ka kõrvutuvusliku ülessulatamist ja kättevõidetu käestlaskmist, sest muidu vormid hanguvad, kättejõdmine blokeerub ning sellesamaga isend lakkab olemast. Isend küll toob kätte, aga kättetoodu peab säilitama teatava plastilisuse, võimekuse ennast muundada ja oma spetsiifilist kättejõudmist hoida. See kehtib ka mõiste puhul, mis peab olema ühendatud muundumisprotsessidesse, riskides vastasel juhul jääda pelgaks antiiksuseks, muistiseks, filosoofiaajaloolise turistliku huvi objektiks. Siin on niisiis jällegi kolm tasandit: (1) väesolev läbistuvus, (2) isendi või mõiste väli, (3) käesolevad kõrvutuvad vormid. Puhast läbistuvust võib mõtte seisukohalt täpse sõnaga nimetada mitte-mõtteks või enne-mõtteks[2]. Mõiste nagu isendki võtab seda väesolu teatavast vaatepunktist, luues oma selguseala ning käivitades teatava kättetoomislaadi, pakkides midagi kokku ja jättes midagi muud hoopis varju. Mõisted moodustavad võrgustiku, ja mingi filosoofi mõistestik kehastab, tõmbab kokku ja avardab maailma teatavast vaatepunktist – ja nihutab midagi paigast. Käesolevateks vormideks, milles mõisted kätte jõuavad, on sõnad ja nimed. Läbi sõnade ja lausete tuleb tabada mõisteid ja mõtteid. Läbi mõistete ja mõtete tuleb haakuda mitte-mõtte ehk enne-mõttega. Selline tabamine ja haakimine tähendab mingite harjumuslike seoste lahtiühendamist ning ühendumist-lülitumist uude kättejõudmisse ja sellega resoneerumist, nii et see teisendab ka tabaja ja haakija esialgset kättejõudmisviisi.
[1] Ühes populaarses kontekstis (prantsuskeelne Wikipédia) üteldakse: „enamasti nimetatakse „mõisteks“ vaimu ideed või esindust, mis lühendab ja võtab kokku hulga empiirilisi või mentaalseid objekte nende tuvastatavate ühisjoonte abstraheerimise ja üldistamise põhjal“ (On appelle le plus souvent un « concept » une idée ou représentation de l’esprit qui abrège et résume une multiplicité d’objets empiriques ou mentaux par abstraction et généralisation de traits communs identifiables.) Respektaablim André Lalande’i „Filosoofia tehniline ja kriitiline sõnaraamat“ (Vocabulaire technique et critique de la philosophie, Paris: Puf, 2002 [o: 1926]) on küll ettevaatlikum, ent üldistuse aspekt on sama: mõiste on „abstraktne ja üldine või vähemalt üldistatav“ (lk. 160).
[2] Nagu sõnas „ennemuiste“, mis viitab hoopis teisele ajalisusele kui see aeg, mille sees mõõdetakse muistsust ja tänapäevasust. Rangelt võttes ennemuistne mitte ei eelne muistsele, vaid moodustab teise tasandi kogu muistne-tänapäevane tasandiga võrreldes. Ennemuistne on teatavas mõttes meiega kaasaegne – ja võib-olla isegi kaasaegsem kui „kaasaeg“ aktuaalse sündmustiku mõttes.