Probleem, küsimus
See, mis sunnib meid olemasolevaid seoseid lahti ühendama, viivitama, järele mõtlema, on mingi probleem (vrd Deleuze 1968: 204-213). Probleem on korraga kahes tähenduses. Esimeses, negatiivses tähenduses ilmneb probleem mingi ebakõla, häire, takistuse, katkestusena, mis ei lase meil jätkata vanas vaos, vanaviisi. See nihestab meid, paneb meid mõtlema, sunnib olukorda vaimus kokku võtma, lahti ühendama, ja uusi ühendusvõimalusi otsima. Mingi lõhestatus kõrvutuvuses, mingi katkestus järgnevustes paneb liikuma läbistuva poole, sunnib pöörduma käesolevast kõrvutuvusest ja järgnevusest väesolu poole.
Siis hakkab ilmnema probleem teises, positiivses tähenduses: see on küsimusasetus või õigemini see pundar, mis võimaldab moodustada küsimusi, millele me hakkame vastuseid otsima. Probleem selles positiivses tähenduses koosneb tähenduslikest seostest, oluline/mitteoluline eristustest. Probleemi püstitades on meil kõigepealt tarvis teada saada: mis on selles situatsioonis üldse oluline, mis omab tähendust? Selline “orienteerumine”, olulise ja ebaolulise tuvastamine, probleemi moodustamine, on filosoofiline tegevus, mis ei puuduta ainult kitsas mõttes filosoofiat, vaid ülepea igasugust tegutsemist, mis ei toimu puhtmehaaniliselt, ja mida loomingulisem on tegevus, seda selgemalt see välja tuleb. Ka näiteks kunstilises või muusikalises loomingus on oluline kõigepealt orienteeruda, katsetada, ekselda, läbi mängida, selgitamaks välja tegelikku probleemi, küsimuseseadet, mille lahenduseks oleks tulevane otsitav-taotletav kunstiteos. See käib pidevas tagasisides läbistuva ja kõrvutuva vahel. Ühest küljest on mingi aimdus, idee, mida ma püüan mingis materjalis väljendada. Teisest küljest ma mängin materjaliga ja püüan selle kaudu mingit ideed, mingit probleemistikku moodustada, mingeid jõujooni kokku kõlama panna.
Kitsas mõttes filosoofia puhul on selleks materjaliks eeskätt sõnad (käesolev tasand) ja mõisted (vahetasand). Mõisted oleksid nagu küsimused, mis sulatavad üles sõnu ja lauseid. Ning teisest küljest kehastavad nad väesolevat probleemi, toovad seda kätte, liigendavad. Mingi asi on meie jaoks oluline, moodustab probleemi, ja et sellele kuidagi ligi pääseda, me moodustame küsimusi enda, ühiskonna ja maailma kohta, “problematiseerime” neid. Sulatame maailma üles ja valame uutesse vormidesse, uutesse sõnadesse, mis on vastuseks neile küsimustele ning mis lahendavad antud probleemi. Kolm järku, sõnad – mõisted – eelmõte korrelleeruvad heuristilise plaani kolme järguga: vastused/lahendused – küsimused – probleemid. See on äärmiselt oluline: filosoofias pole vahetult tähtis, kas mingi mõte on õige või vale, vaid põhiline on eristus oluline/ebaoluline. “Õige/vale” eristus puudutab juba vastuseid või ka lahenduskäike, aga enne kui me nendeni jõuame, peame püstitama küsimusi, ning küsimusi saame püstitada ainult mingi probleemi sihis.
Siis hakkab ilmnema probleem teises, positiivses tähenduses: see on küsimusasetus või õigemini see pundar, mis võimaldab moodustada küsimusi, millele me hakkame vastuseid otsima. Probleem selles positiivses tähenduses koosneb tähenduslikest seostest, oluline/mitteoluline eristustest. Probleemi püstitades on meil kõigepealt tarvis teada saada: mis on selles situatsioonis üldse oluline, mis omab tähendust? Selline “orienteerumine”, olulise ja ebaolulise tuvastamine, probleemi moodustamine, on filosoofiline tegevus, mis ei puuduta ainult kitsas mõttes filosoofiat, vaid ülepea igasugust tegutsemist, mis ei toimu puhtmehaaniliselt, ja mida loomingulisem on tegevus, seda selgemalt see välja tuleb. Ka näiteks kunstilises või muusikalises loomingus on oluline kõigepealt orienteeruda, katsetada, ekselda, läbi mängida, selgitamaks välja tegelikku probleemi, küsimuseseadet, mille lahenduseks oleks tulevane otsitav-taotletav kunstiteos. See käib pidevas tagasisides läbistuva ja kõrvutuva vahel. Ühest küljest on mingi aimdus, idee, mida ma püüan mingis materjalis väljendada. Teisest küljest ma mängin materjaliga ja püüan selle kaudu mingit ideed, mingit probleemistikku moodustada, mingeid jõujooni kokku kõlama panna.
Kitsas mõttes filosoofia puhul on selleks materjaliks eeskätt sõnad (käesolev tasand) ja mõisted (vahetasand). Mõisted oleksid nagu küsimused, mis sulatavad üles sõnu ja lauseid. Ning teisest küljest kehastavad nad väesolevat probleemi, toovad seda kätte, liigendavad. Mingi asi on meie jaoks oluline, moodustab probleemi, ja et sellele kuidagi ligi pääseda, me moodustame küsimusi enda, ühiskonna ja maailma kohta, “problematiseerime” neid. Sulatame maailma üles ja valame uutesse vormidesse, uutesse sõnadesse, mis on vastuseks neile küsimustele ning mis lahendavad antud probleemi. Kolm järku, sõnad – mõisted – eelmõte korrelleeruvad heuristilise plaani kolme järguga: vastused/lahendused – küsimused – probleemid. See on äärmiselt oluline: filosoofias pole vahetult tähtis, kas mingi mõte on õige või vale, vaid põhiline on eristus oluline/ebaoluline. “Õige/vale” eristus puudutab juba vastuseid või ka lahenduskäike, aga enne kui me nendeni jõuame, peame püstitama küsimusi, ning küsimusi saame püstitada ainult mingi probleemi sihis.