Mõtlemise kättejõudmisjärgud
Mõtlemine on kestuslik protsess, st kestmine pole tema suhtes väline, vaid protsessi kestmine ise juba mõjutab protsessi. Selliseid protsesse on hea kirjeldada liikumisena “läbistuvuse” ja “kõrvutuvuse” vahel: mis enne on ühtesulav ja läbistuv, saab protsessi käigus vähemasti osaliselt eritletuks ja kõrvutuvaks. Mõtlemise puhul tähendaks see seda, et alguses on segane ja hajus mõtte-idu, mis mõtlemise käigus saab vähemasti osaliselt ja vähemasti mingist küljest mingi maani välja arendatud, nii et see mõte sisaldab suuremat hulka eritletud elemente. Neid elemente võib nimetada mõteteks või ka mõisteteks. Kui kõik see suusõnal välja öelda või kirja panna, siis omandab mõttestu veelgi selgemad ja aredamad piirid. Niimoodi me saame eristada mõtlemises erinevaid läbistuvusastmeid. (1) Esiteks on lähteline mõttesegadik, mida “silmas peetakse”, kui kasutada eesti filosoofi Andres Luure mõistet. See on läbistuv, eel-mõtteline, mõtte-eelne. (2) Teiseks on mingisugune mõtete või mõistete eristatus, kogum, kooslus, süsteem. Siin on tegemist suurema kõrvutuvusega: on eristatud suurem hulk elemente ehk nendevahelised eristused on aredamad (“suurem hulk” saadaksegi aredamate eristustega; ja arestamine annab alati “suurema hulga”). (3) Kolmandana võib välja tuua öeldu või kirjapandu, kus mõtlemine on saanud veelgi kõrvutuvamaks, sõnades “lihakssaanud” mõte on omandanud veelgi selgemad ja aredamad eristused.
Selline läbistuva lahtivoltimine või väljakeeramine kõrvutuvaks, mõtete are‑ndamine pole midagi mehaanilist. Mõtteid “ei ole” silmaspeetus, ja sõnu “ei ole” mõtetes, vaid silmaspeetud läbistuvuse pinnalt tuleb mõtted alles luua ja mõtete pinnalt on vaja sõnad alles leida. Selline kõrvutuvaks tegemine omab tagasimõju läbistuvusele enesele (loodud mõtted mõjutavad silmaspeetut) ning leitud sõnad teisendavad mõtet. Mõtlemine on selles suhtes loominguline tegevus, selle käigus sünnib alati midagi uut nagu iga kestusliku protsessi käigus. Mõeldakse midagi, mida ei osatud silmas pidada, öeldakse või kirjutatakse midagi, mida ei osatud enne mõelda. Mõeldu on silmaspeetus sissekeeratult, ja samuti sõnad mõtetes-mõistetes; nende lahti- või väljakeeramine ei ole midagi mehaanilist.
Sissekeeratust ja läbistuvust nimetame väesoluks ning väljakeeratust ja kõrvutuvust kutsume käesoluks. Väes- ja käesolu mõistete paar on mõeldud asendama potentsiaalse ja aktuaalse mõistete paari. Potentsiaalsus on see, mis pole tegelik, vaid üksnes võimalik, ning potentsiaalsusi on väga palju, kuid tegelikuks saab ehk realiseerub neist ainult üks. Väesolu seevastu on täiesti tegelik, nagu ka käesolu, ning nad erinevad üksnes kõrvutuvusastme poolest: mis väesolus on läbistuv, muudetakse kätte jõudes kõrvutuvaks. Ning kättejõudmine pole mingi kahanemine (nagu aktuaalsus potentsiaalsusega, tegelikkus võimalikkustega võrreldes: teostamise käigus erinevate võimaluste hulk justkui kahaneb), vaid loov protsess, eristuste loomine. See kehtib täiesti üldiselt. Näiteks ei tule mõelda niimoodi, et vanainimesel oleks “järel” vähem võimalusi kui noorel, vaid igal hetkel on inimene (ja kõik teised olendid) mingisuguses kättejõudmises, väesoleva kättetoomises, läbistuva kõrvutuma panemises. Ühe olendi iga hetk ja iga olendi hetked on selles mõttes üheväärsed ja võrdselt täiuslikud. Ükski pole “vähem” iseenda suhtes (oma “võimaluste” suhtes) ega teistega võrreldes. Sellised välised ja ebatõelised võrdlused ei ütle midagi olendi “väe” kohta.
Filosoofiline mõtlemine ja ütlemine esitavad kõrged nõudmised ka vastuvõtjale, kes peab olulisel määral liikuma vastupidises suunas: ta peab suuresti tuginema öeldule ja kirjapandule, ning leidma selle juurde mõtted, ning mõtete juurde silmaspeetu. See sõltub muidugi sellest, mida vastuvõtja ise on juba enne mõelnud ja silmas pidanud – sellest oleneb, millised mõtted temaga resoneeruvad ja milline silmaspeetu teda kõnetab. Ja sama inimese erinevatel eluetappidel võib olla erinevaid mõtlejaid, filosoofe (või samade mõtlejate ja filosoofide teised aspektid), mis temaga resoneerivad ja teda kõnetavad.
Mõtlemise tootmisel on alati oht jääda kinni mõeldusse ja öeldusse. See, mida on juba mõeldud ja sõnastatud, künnab mõtlejas sisse vaod ja harjumused, millest on raske välja pääseda. See on üldse igasugusele kestuslikule protsessile omane “produktifetišism”: protsessi käigus me alati püüdleme millegi poole, taotleme midagi, ihaleme midagi, ja kui selle käigus miski omandab kuju ja vormi (mõtted, sõnad), siis on kerge neisse ära armuda ja nende lumma, kütkestusse jääda. See on mehhanism, kuidas algne loominguline protsess mandub monotoonseks kordamiseks. Loova liigutusega jätame endast maha jälgi – isegi mõtlemata, mida me teeme ja milleks –, kuni ühel hetkel pöörame pilgu ümber ja näeme, et meist on jälg maha jäänud, me oleme midagi tekitanud. Siis võib meist saada omaenda jälgede tarbijad, kus edasiliikumise mõte taandub jälgede tootmisele – see aga närvetab liikumisjõu, see on siis justkui-liikumine, teeseldud liikumine. Mõtleja on mattunud oma välja-heidete (mõtete, sõnade) alla.
Samasugune oht varitseb ka mõtlemise vastuvõtmisel: jääda kinni öeldusse või mõeldusse, suutmata (või isegi püüdmata) leida väesolevat läbistuvust, mis neid genereerib ja neile elu annab. Siis on mõte lahutatud oma geneetilisest pinnasest, justkui mullast välja tõmmatud ning mõtlemine kärbub ja närbub. Mõtlemise allikaks on eel-mõtlemine, selguse allikaks on produktiivne segadus. Kui kaotada ära eel-mõtlemine ja segadus, siis jäävad alles kuivanud mõtted ja kõlisevad sõnad. Elusate taimede asemel on herbaarium.
Selline läbistuva lahtivoltimine või väljakeeramine kõrvutuvaks, mõtete are‑ndamine pole midagi mehaanilist. Mõtteid “ei ole” silmaspeetus, ja sõnu “ei ole” mõtetes, vaid silmaspeetud läbistuvuse pinnalt tuleb mõtted alles luua ja mõtete pinnalt on vaja sõnad alles leida. Selline kõrvutuvaks tegemine omab tagasimõju läbistuvusele enesele (loodud mõtted mõjutavad silmaspeetut) ning leitud sõnad teisendavad mõtet. Mõtlemine on selles suhtes loominguline tegevus, selle käigus sünnib alati midagi uut nagu iga kestusliku protsessi käigus. Mõeldakse midagi, mida ei osatud silmas pidada, öeldakse või kirjutatakse midagi, mida ei osatud enne mõelda. Mõeldu on silmaspeetus sissekeeratult, ja samuti sõnad mõtetes-mõistetes; nende lahti- või väljakeeramine ei ole midagi mehaanilist.
Sissekeeratust ja läbistuvust nimetame väesoluks ning väljakeeratust ja kõrvutuvust kutsume käesoluks. Väes- ja käesolu mõistete paar on mõeldud asendama potentsiaalse ja aktuaalse mõistete paari. Potentsiaalsus on see, mis pole tegelik, vaid üksnes võimalik, ning potentsiaalsusi on väga palju, kuid tegelikuks saab ehk realiseerub neist ainult üks. Väesolu seevastu on täiesti tegelik, nagu ka käesolu, ning nad erinevad üksnes kõrvutuvusastme poolest: mis väesolus on läbistuv, muudetakse kätte jõudes kõrvutuvaks. Ning kättejõudmine pole mingi kahanemine (nagu aktuaalsus potentsiaalsusega, tegelikkus võimalikkustega võrreldes: teostamise käigus erinevate võimaluste hulk justkui kahaneb), vaid loov protsess, eristuste loomine. See kehtib täiesti üldiselt. Näiteks ei tule mõelda niimoodi, et vanainimesel oleks “järel” vähem võimalusi kui noorel, vaid igal hetkel on inimene (ja kõik teised olendid) mingisuguses kättejõudmises, väesoleva kättetoomises, läbistuva kõrvutuma panemises. Ühe olendi iga hetk ja iga olendi hetked on selles mõttes üheväärsed ja võrdselt täiuslikud. Ükski pole “vähem” iseenda suhtes (oma “võimaluste” suhtes) ega teistega võrreldes. Sellised välised ja ebatõelised võrdlused ei ütle midagi olendi “väe” kohta.
Filosoofiline mõtlemine ja ütlemine esitavad kõrged nõudmised ka vastuvõtjale, kes peab olulisel määral liikuma vastupidises suunas: ta peab suuresti tuginema öeldule ja kirjapandule, ning leidma selle juurde mõtted, ning mõtete juurde silmaspeetu. See sõltub muidugi sellest, mida vastuvõtja ise on juba enne mõelnud ja silmas pidanud – sellest oleneb, millised mõtted temaga resoneeruvad ja milline silmaspeetu teda kõnetab. Ja sama inimese erinevatel eluetappidel võib olla erinevaid mõtlejaid, filosoofe (või samade mõtlejate ja filosoofide teised aspektid), mis temaga resoneerivad ja teda kõnetavad.
Mõtlemise tootmisel on alati oht jääda kinni mõeldusse ja öeldusse. See, mida on juba mõeldud ja sõnastatud, künnab mõtlejas sisse vaod ja harjumused, millest on raske välja pääseda. See on üldse igasugusele kestuslikule protsessile omane “produktifetišism”: protsessi käigus me alati püüdleme millegi poole, taotleme midagi, ihaleme midagi, ja kui selle käigus miski omandab kuju ja vormi (mõtted, sõnad), siis on kerge neisse ära armuda ja nende lumma, kütkestusse jääda. See on mehhanism, kuidas algne loominguline protsess mandub monotoonseks kordamiseks. Loova liigutusega jätame endast maha jälgi – isegi mõtlemata, mida me teeme ja milleks –, kuni ühel hetkel pöörame pilgu ümber ja näeme, et meist on jälg maha jäänud, me oleme midagi tekitanud. Siis võib meist saada omaenda jälgede tarbijad, kus edasiliikumise mõte taandub jälgede tootmisele – see aga närvetab liikumisjõu, see on siis justkui-liikumine, teeseldud liikumine. Mõtleja on mattunud oma välja-heidete (mõtete, sõnade) alla.
Samasugune oht varitseb ka mõtlemise vastuvõtmisel: jääda kinni öeldusse või mõeldusse, suutmata (või isegi püüdmata) leida väesolevat läbistuvust, mis neid genereerib ja neile elu annab. Siis on mõte lahutatud oma geneetilisest pinnasest, justkui mullast välja tõmmatud ning mõtlemine kärbub ja närbub. Mõtlemise allikaks on eel-mõtlemine, selguse allikaks on produktiivne segadus. Kui kaotada ära eel-mõtlemine ja segadus, siis jäävad alles kuivanud mõtted ja kõlisevad sõnad. Elusate taimede asemel on herbaarium.