Loomevallad
Filosoofia on loomingu viis. Sellega saab tegelikkust koost lahti võtta (nö “sidurdada”) ja uuel moel kokku panna. Aga ta pole ainus loomeviis, nii et tasub heita pilk sellele, kuidas ta erineb teistest loomevaldadest, kus teisel moel samuti sooritatakse nihkeid ja tihendusi.
Teadus seab end sisse ühes piirkonnas ja fokuseerib välja selle mingid sektorid. Harilikult on selleks piirkonnaks objektiivsus, kirjeldus “kolmanda isiku” perspektiivist. Aga teadusena võib käsitleda ka uurimist, mille piirkonnaks on subjektiivsus, “esimese isiku” enesekirjeldus, teadvuse struktuurid. Selline pöördumine mingi piirkonna ja selle sektorite poole võimaldab lahti sõlmida seal kehtivaid ühendusi, teha täpsemaid eristusi ning neid uuel moel kokku sõlmida. Kui algselt on teaduslikud eristused jämedakoelised ja nö otse paistest võetud (nt et Päike tiirleb ümber Maa, et vaal on kala), ja teaduse edusammud seisnevad rohkemate detailide arvessevõtmises ja täpsemate eristuste tegemises, mis sobivad paremini tegelikkuse enese liigendustele. See kehtib ka subjektiivsuse-uurimise puhul. Ka teadvuse struktuure me suudame algselt ja enamasti eritleda vaid ähmaselt, ja edusammud seisnevad täpsemate eristuste tegemises (sellega on tegeldud eeskätt India filosoofias; aga ka Euroopas näiteks empirismis ja fenomenoloogias[1]). Tänu sellele, et teadus fokuseerib eeskätt üksikutele sektoritele ega pea (vahetult) muretsema ülejäänu (teiste sektorite ja piirkondade) pärast, siis see annab teaduslikule pilgule erilise läbitungivusvõime. Selle püsiva pilgu all eritlub tegelikkus aina peenemalt ja nüansseeritumalt, ning loomuldasa areneb sellest välja püüded tegelikkuse osi teistmoodi kokku panna – nõnda on teadus tihedalt seotud tehnikaga, st uute ühendusviiside teostamisega, täideviimisega. Tehniline leiutis tuleneb tegelikkuse osade sobivusviiside ja korrelatsioonide avastamises (teadusloome) – mida enne ei osatud seostada. Teadusliku taotluse puhul on tähelepanu suunatud eeskätt kõrvutuvale (olgu objektiivses või subjektiivses piirkonnas) ning selles teostatavatele teisendustele, nihetele ja ühendustele, tihendustele.
Kunstiloome on eeskätt suunatud tollele sidurdusele, lahtiühendusele enesele. Kunstis on teos erilises positsioonis: teos on maailma eriline osa, mis pole lihtsalt üks asi teiste kõrval, vaid on viivituse, sidurduse pidepunktiks – ja niimoodi, et tähelepanu ei suundu edasi järgmistele asjadele (nagu teaduses ja tehnikas), vaid niimoodi, et see pöördub üha ja aina tollele asjale tagasi. Tähelepanu ei liigu edasi, vaid pöördub tagasi, võimenduvates ja avarduvates ringides. Kunstiteos saab niimoodi maailma keskpunktiks, maailma ava(sta)mise kohaks. Seetõttu on kunstiteos sageli mitteotstarbekas. Suur osa elusolendi tähelepanust liigub vahendi ja eesmärgi terminites, st utilitaarselt. Kunstiteos aga peatab sedasorti kasuliikumise[2]; võib küll kujutleda, et varased kunstiteosed (nt ornament odavarrel, joonistus koopaseinal, “Veenuse”-kujuke) mõjusid ka oma võlu ja lummaga, nii et neile võidi omistada teistlaadi (maagilist) kasulikkust, aga vähemasti kujutab see endast nihet tavalise, nähtava, füüsilise kasu(m)likkuse suhtes. Põhitähelepanu koondub sidurdusele, tavakõrvutuvuse lahtiühendusele, läbistuvusele.
Sport[3] on mitmekesine loomevald. Sellega treenitakse nii individuaalset kui ühiskondlikku kättetoojat ning omakorda mõlemas võib eristada objektiivset ja subjektiivset komponenti. Esimene puudutab mõõtmise ja mõõduvõtmisega seotud aspekte: kui sooritust mõõdetakse ja hinnatakse kella, mõõdulindi, kaalu või mingi muu vahendiga (nö absoluutskaalal); või kui sooritus lavastatakse võistlusena, nii et osalised (olgu indiviidid või võistkonnad) üksteiselt mingi kokkulepitud kriteeriumi ja reeglite järgi mõõtu võtavad (relatiivselt). Teine, subjektiivne komponent puudutab soorituse kogemist ja kohalolu selles. Üldine arengujoon käib siin kohmakuselt nõtkusele ja vilumusele. Alguses jäävad soorituse osad üksteise suhtes väliseks, ei sobi hästi üksteisega kokku, liikumisjoonis pole sujuv, ühtesulav (vt Bergson 2009). Vilumuse omandamisega muutub sooritus sujuvamaks, nõtkemaks, nüansseeritumaks (kogenud sportlane oskab sama liigutuse juures silmas pidada ja tähele panna palju rohkemaid üksikasju kui võhik). See aspekt sarnaneb kunstiga: mingi liigutustekompleks tuleb siin eraldi tähelepanu alla, me paneme seda tähele tema endana, nüansseerime ja lihvime seda. Spordiliku loome kaudu me valdame liigutusi ja interaktsioone (keskkonna, materjalide, võistkonnakaaslaste ja vastastega) paremini. Selles mõttes sport arendab ka n-ö vaimu, psüühikat. Spordi objektiivne ja subjektiivne ehk nö kõrvutuvuslik ja läbistuv aspekt pole teineteisest lahutatavad: kõrvutuva kaudu (mõõtmine, mõõduvõtmine, või ka üldine hinnang ja tunne) saame tagasisidet oma soorituse kohta; aga ilma läbistuva aspektita pole võimalik jõuda ka kõrvutuvas mõttes kõrgeimate tulemusteni ja mõnusaima soorituseni.
Poliitika on loomevorm, mis tegeleb ühiseluga, kättetoojaga ühiselulises mõttes. Poliitiku loome seisneb oskuses hõlbustada ja resoneerima panna ühiskonna erinevaid aspekte (majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline jpm). Selle lähtekohaks on võime panna ennast teise inimese asemele, kogeda teise inimesena (või isegi laiemalt, teise olendina) ning kujutleda maailma tema vaatepunktist. Hea poliitik on see, kes suudab seda teha väga paljude teiste inimestega ehk n-ö võtta enda sisse paljusid teisi, ning kes oskab silmas pidada erinevate läbikäimisviiside iseärasusi ning neid omavahel kokku sobitada (kuidas sobitada majanduslikke, poliitvõimulisi, kultuurilisi, hoolekandelisi jne läbikäimisviise ja nende igaühe erinevaid aspekte ja toimerežiime). Kui teaduse, kunsti ja spordi puhul on loome produktid selgesti näha ja enam-vähem “kombatavad”, siis eeskujulik poliitiline looming on just nimelt see, mis jääb märkamatuks. Head poliitikud kujundavad sellise ühiselulise keskkonna, kus inimeste läbikäimine on nii sujuv ja hõlbus, et nad ei oska seda tähelegi panna, nagu ei märgata prille oma ninal. Sellest loomingust paistavad silma hoopis loomingu puudujäägid, st just need aspektid, mis veel ühiselu sujuvat kulgemist segavad ja mida poliitikud-hõlbustajad pole suutnud nii hästi liikuma panna, et me neid ei märkaks. Nõnda me näemegi ühiselust enamasti just neid pärsinguid ja takistusi – sellest ka poliitikute enamjaolt halb maine; hea poliitik aga on nüüd see, kes oskab nende pärsingutega tegeleda, nii et need klombid kaoksid. Tööriistade kasutamine ja keel, millest me eespool rääkisime, on üdini sotsiaalsed (ja võib lisada, et ühtlasi on personaalne teadvus algusest peale interpersonaalne). Selle aspektiga tegelebki poliitloome ning püüab muuta ühistegevust võimalikult sujuvaks ja nõtkeks.
Afektiivse loominguga genereeritakse needsamad kontaktid, mille kogukondliku hõlbustamise ja reguleerimisega tegeleb poliitika. Selle esmaseks vormiks on jäljendamine: nagu laps jäljendab vanemat (ja ka vastupidi) ning teisi inimesi ja olendeid, luues nendega afektiivset seost ehk tundesidet. Tundesidemetes kehastub hoole-loome: olend alati hoolib oma ümbrusest ning püüab sellega luua positiivseid ja võimenduvaid tagasisidestatud läbikäimisi ehk teistega koopereeruda. Tundesidemed võivad aga ka üksteisele vastanduda (nagu seda esineb laste ja vanemate vahel, erinevate iseloomutüüpide ja gruppide vahel jne). Siin saab oluliseks poliitika kui läbikäimisviiside hõlbustamine, vahendamine ja mahendamine. Afektiivne looming seisneb seejuures tunde-laienduses: vaenlane, oponent on juba haaratud minu tundesfääri, aga esialgu üksnes negatiivselt, hävitavalt. Samas afektiivne kokkupuude ise on midagi positiivset, ehkki see aktiivsus väljendub reaktiivselt. Tundelooming seisneb tähelepanu pööramises sellele aktiivsuse-osale, nii et isegi vastandused muutuvad nüansseeritumaks ning suuremas osas muunduvad koostööks kõrgemal tasandil. Harilikult kujutavad vastandused endast tundeliikumise pärsinguid, seisakuid; afektiivse ehk tundeloomingu sisu seisneb nende taas liikumapanemises, aktiivsuse vabanemises reaktiivsus-klompidest.
Loomevaldkondi võiks ehk veel teisigi eristada, aga seniöeldu valguses võiks nüüd filosoofilist loomet võtta nii, et see aitab erinevaid loomevaldkondi omavahel ühendada (ja koost lahti võtta). Viimastel puuduvad vahendid, millega näidata, kuidas nad on teistega seotud. Teadus võib inspireerida kunsti, kunst sporti, sport poliitikat jne; või (kunstivalla sees) romaani võib transformeerida filmiks, aga see käib nö vaikimisi. Kui me hakkame eksplitseerima, milles need seosed seisnevad, siis me liigume filosoofia suunas. See tähendab ühtlasi, et filosoofia suudab kirjeldada protsesse iga kättetoomise enese sees (mida eespool põgusalt illustreerisime). Seda tehakse mõistetega, mis tõmbavad mingil moel kokku mingi osa tegelikkusest, ja toovad selle kokku teiste tihendustega. Filosoofia ei jäta välja ühtki tegelikkuse piirkonda ega sektorit nagu teadus, vaid liigub nende kõigi vahel. Samuti filosoofiline mõte väljendub küll sõnades, lausetes ja tekstides, aga teosel pole temas sellist positsiooni nagu kunstis. Ei tule kuulata mitte sõnu, vaid mõisteid, mõtteid. Ja ei tule kuulda mitte mõtteid, vaid mitte-mõtet, eel-mõtet. Erinevalt spordist liigendab filosoofiline looming tegelikkust ümber mõttes, ja selle mõju ei pruugi olla nii vahetu nagu poliitiku hõlbustustöö või tundeloominguline avardumine. Filosoofilise loominguga luuakse ja sõnastatakse olemise ja mõistmise orientiire ja mõistelisi pidepunkte nii individuaalselt kui ühiskondlikult (vt. teine õpiobjekt, “Filosoofia kui pärimus”), ning nende orientiiride ja pidepunktide nihutamine ja ümbermängimine võib kaudselt vabastada jõude ka nondes teistes loomevaldkondades.
[1] Ma ei taha ütelda seda, et nimetatud filosoofiad oleksid teadused, vaid et nendes on tegeldud ka sedasorti nö subjektiivse teaduse küsimustega (nagu – eriti vanemal ajal – tegeldi palju ka sellega, millega tänapäeval tegelevad objektiivteadused).
[2] Ja niimoodi kasulikkuse üle reflekteerides suudab kunst – näiteks disain – teha muuhulgas ka paremini kasutatavaid ja käepärasemaid esemeid või mõnusamaid hooneid ja kultuurkeskkonda.
[3] See mõiste ei kata küll kõiki allpool loetletud tähendusi; ma kasutan seda mõistet siin tavakeelega võrreldes avaramas tähenduses.
Teadus seab end sisse ühes piirkonnas ja fokuseerib välja selle mingid sektorid. Harilikult on selleks piirkonnaks objektiivsus, kirjeldus “kolmanda isiku” perspektiivist. Aga teadusena võib käsitleda ka uurimist, mille piirkonnaks on subjektiivsus, “esimese isiku” enesekirjeldus, teadvuse struktuurid. Selline pöördumine mingi piirkonna ja selle sektorite poole võimaldab lahti sõlmida seal kehtivaid ühendusi, teha täpsemaid eristusi ning neid uuel moel kokku sõlmida. Kui algselt on teaduslikud eristused jämedakoelised ja nö otse paistest võetud (nt et Päike tiirleb ümber Maa, et vaal on kala), ja teaduse edusammud seisnevad rohkemate detailide arvessevõtmises ja täpsemate eristuste tegemises, mis sobivad paremini tegelikkuse enese liigendustele. See kehtib ka subjektiivsuse-uurimise puhul. Ka teadvuse struktuure me suudame algselt ja enamasti eritleda vaid ähmaselt, ja edusammud seisnevad täpsemate eristuste tegemises (sellega on tegeldud eeskätt India filosoofias; aga ka Euroopas näiteks empirismis ja fenomenoloogias[1]). Tänu sellele, et teadus fokuseerib eeskätt üksikutele sektoritele ega pea (vahetult) muretsema ülejäänu (teiste sektorite ja piirkondade) pärast, siis see annab teaduslikule pilgule erilise läbitungivusvõime. Selle püsiva pilgu all eritlub tegelikkus aina peenemalt ja nüansseeritumalt, ning loomuldasa areneb sellest välja püüded tegelikkuse osi teistmoodi kokku panna – nõnda on teadus tihedalt seotud tehnikaga, st uute ühendusviiside teostamisega, täideviimisega. Tehniline leiutis tuleneb tegelikkuse osade sobivusviiside ja korrelatsioonide avastamises (teadusloome) – mida enne ei osatud seostada. Teadusliku taotluse puhul on tähelepanu suunatud eeskätt kõrvutuvale (olgu objektiivses või subjektiivses piirkonnas) ning selles teostatavatele teisendustele, nihetele ja ühendustele, tihendustele.
Kunstiloome on eeskätt suunatud tollele sidurdusele, lahtiühendusele enesele. Kunstis on teos erilises positsioonis: teos on maailma eriline osa, mis pole lihtsalt üks asi teiste kõrval, vaid on viivituse, sidurduse pidepunktiks – ja niimoodi, et tähelepanu ei suundu edasi järgmistele asjadele (nagu teaduses ja tehnikas), vaid niimoodi, et see pöördub üha ja aina tollele asjale tagasi. Tähelepanu ei liigu edasi, vaid pöördub tagasi, võimenduvates ja avarduvates ringides. Kunstiteos saab niimoodi maailma keskpunktiks, maailma ava(sta)mise kohaks. Seetõttu on kunstiteos sageli mitteotstarbekas. Suur osa elusolendi tähelepanust liigub vahendi ja eesmärgi terminites, st utilitaarselt. Kunstiteos aga peatab sedasorti kasuliikumise[2]; võib küll kujutleda, et varased kunstiteosed (nt ornament odavarrel, joonistus koopaseinal, “Veenuse”-kujuke) mõjusid ka oma võlu ja lummaga, nii et neile võidi omistada teistlaadi (maagilist) kasulikkust, aga vähemasti kujutab see endast nihet tavalise, nähtava, füüsilise kasu(m)likkuse suhtes. Põhitähelepanu koondub sidurdusele, tavakõrvutuvuse lahtiühendusele, läbistuvusele.
Sport[3] on mitmekesine loomevald. Sellega treenitakse nii individuaalset kui ühiskondlikku kättetoojat ning omakorda mõlemas võib eristada objektiivset ja subjektiivset komponenti. Esimene puudutab mõõtmise ja mõõduvõtmisega seotud aspekte: kui sooritust mõõdetakse ja hinnatakse kella, mõõdulindi, kaalu või mingi muu vahendiga (nö absoluutskaalal); või kui sooritus lavastatakse võistlusena, nii et osalised (olgu indiviidid või võistkonnad) üksteiselt mingi kokkulepitud kriteeriumi ja reeglite järgi mõõtu võtavad (relatiivselt). Teine, subjektiivne komponent puudutab soorituse kogemist ja kohalolu selles. Üldine arengujoon käib siin kohmakuselt nõtkusele ja vilumusele. Alguses jäävad soorituse osad üksteise suhtes väliseks, ei sobi hästi üksteisega kokku, liikumisjoonis pole sujuv, ühtesulav (vt Bergson 2009). Vilumuse omandamisega muutub sooritus sujuvamaks, nõtkemaks, nüansseeritumaks (kogenud sportlane oskab sama liigutuse juures silmas pidada ja tähele panna palju rohkemaid üksikasju kui võhik). See aspekt sarnaneb kunstiga: mingi liigutustekompleks tuleb siin eraldi tähelepanu alla, me paneme seda tähele tema endana, nüansseerime ja lihvime seda. Spordiliku loome kaudu me valdame liigutusi ja interaktsioone (keskkonna, materjalide, võistkonnakaaslaste ja vastastega) paremini. Selles mõttes sport arendab ka n-ö vaimu, psüühikat. Spordi objektiivne ja subjektiivne ehk nö kõrvutuvuslik ja läbistuv aspekt pole teineteisest lahutatavad: kõrvutuva kaudu (mõõtmine, mõõduvõtmine, või ka üldine hinnang ja tunne) saame tagasisidet oma soorituse kohta; aga ilma läbistuva aspektita pole võimalik jõuda ka kõrvutuvas mõttes kõrgeimate tulemusteni ja mõnusaima soorituseni.
Poliitika on loomevorm, mis tegeleb ühiseluga, kättetoojaga ühiselulises mõttes. Poliitiku loome seisneb oskuses hõlbustada ja resoneerima panna ühiskonna erinevaid aspekte (majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline jpm). Selle lähtekohaks on võime panna ennast teise inimese asemele, kogeda teise inimesena (või isegi laiemalt, teise olendina) ning kujutleda maailma tema vaatepunktist. Hea poliitik on see, kes suudab seda teha väga paljude teiste inimestega ehk n-ö võtta enda sisse paljusid teisi, ning kes oskab silmas pidada erinevate läbikäimisviiside iseärasusi ning neid omavahel kokku sobitada (kuidas sobitada majanduslikke, poliitvõimulisi, kultuurilisi, hoolekandelisi jne läbikäimisviise ja nende igaühe erinevaid aspekte ja toimerežiime). Kui teaduse, kunsti ja spordi puhul on loome produktid selgesti näha ja enam-vähem “kombatavad”, siis eeskujulik poliitiline looming on just nimelt see, mis jääb märkamatuks. Head poliitikud kujundavad sellise ühiselulise keskkonna, kus inimeste läbikäimine on nii sujuv ja hõlbus, et nad ei oska seda tähelegi panna, nagu ei märgata prille oma ninal. Sellest loomingust paistavad silma hoopis loomingu puudujäägid, st just need aspektid, mis veel ühiselu sujuvat kulgemist segavad ja mida poliitikud-hõlbustajad pole suutnud nii hästi liikuma panna, et me neid ei märkaks. Nõnda me näemegi ühiselust enamasti just neid pärsinguid ja takistusi – sellest ka poliitikute enamjaolt halb maine; hea poliitik aga on nüüd see, kes oskab nende pärsingutega tegeleda, nii et need klombid kaoksid. Tööriistade kasutamine ja keel, millest me eespool rääkisime, on üdini sotsiaalsed (ja võib lisada, et ühtlasi on personaalne teadvus algusest peale interpersonaalne). Selle aspektiga tegelebki poliitloome ning püüab muuta ühistegevust võimalikult sujuvaks ja nõtkeks.
Afektiivse loominguga genereeritakse needsamad kontaktid, mille kogukondliku hõlbustamise ja reguleerimisega tegeleb poliitika. Selle esmaseks vormiks on jäljendamine: nagu laps jäljendab vanemat (ja ka vastupidi) ning teisi inimesi ja olendeid, luues nendega afektiivset seost ehk tundesidet. Tundesidemetes kehastub hoole-loome: olend alati hoolib oma ümbrusest ning püüab sellega luua positiivseid ja võimenduvaid tagasisidestatud läbikäimisi ehk teistega koopereeruda. Tundesidemed võivad aga ka üksteisele vastanduda (nagu seda esineb laste ja vanemate vahel, erinevate iseloomutüüpide ja gruppide vahel jne). Siin saab oluliseks poliitika kui läbikäimisviiside hõlbustamine, vahendamine ja mahendamine. Afektiivne looming seisneb seejuures tunde-laienduses: vaenlane, oponent on juba haaratud minu tundesfääri, aga esialgu üksnes negatiivselt, hävitavalt. Samas afektiivne kokkupuude ise on midagi positiivset, ehkki see aktiivsus väljendub reaktiivselt. Tundelooming seisneb tähelepanu pööramises sellele aktiivsuse-osale, nii et isegi vastandused muutuvad nüansseeritumaks ning suuremas osas muunduvad koostööks kõrgemal tasandil. Harilikult kujutavad vastandused endast tundeliikumise pärsinguid, seisakuid; afektiivse ehk tundeloomingu sisu seisneb nende taas liikumapanemises, aktiivsuse vabanemises reaktiivsus-klompidest.
Loomevaldkondi võiks ehk veel teisigi eristada, aga seniöeldu valguses võiks nüüd filosoofilist loomet võtta nii, et see aitab erinevaid loomevaldkondi omavahel ühendada (ja koost lahti võtta). Viimastel puuduvad vahendid, millega näidata, kuidas nad on teistega seotud. Teadus võib inspireerida kunsti, kunst sporti, sport poliitikat jne; või (kunstivalla sees) romaani võib transformeerida filmiks, aga see käib nö vaikimisi. Kui me hakkame eksplitseerima, milles need seosed seisnevad, siis me liigume filosoofia suunas. See tähendab ühtlasi, et filosoofia suudab kirjeldada protsesse iga kättetoomise enese sees (mida eespool põgusalt illustreerisime). Seda tehakse mõistetega, mis tõmbavad mingil moel kokku mingi osa tegelikkusest, ja toovad selle kokku teiste tihendustega. Filosoofia ei jäta välja ühtki tegelikkuse piirkonda ega sektorit nagu teadus, vaid liigub nende kõigi vahel. Samuti filosoofiline mõte väljendub küll sõnades, lausetes ja tekstides, aga teosel pole temas sellist positsiooni nagu kunstis. Ei tule kuulata mitte sõnu, vaid mõisteid, mõtteid. Ja ei tule kuulda mitte mõtteid, vaid mitte-mõtet, eel-mõtet. Erinevalt spordist liigendab filosoofiline looming tegelikkust ümber mõttes, ja selle mõju ei pruugi olla nii vahetu nagu poliitiku hõlbustustöö või tundeloominguline avardumine. Filosoofilise loominguga luuakse ja sõnastatakse olemise ja mõistmise orientiire ja mõistelisi pidepunkte nii individuaalselt kui ühiskondlikult (vt. teine õpiobjekt, “Filosoofia kui pärimus”), ning nende orientiiride ja pidepunktide nihutamine ja ümbermängimine võib kaudselt vabastada jõude ka nondes teistes loomevaldkondades.
[1] Ma ei taha ütelda seda, et nimetatud filosoofiad oleksid teadused, vaid et nendes on tegeldud ka sedasorti nö subjektiivse teaduse küsimustega (nagu – eriti vanemal ajal – tegeldi palju ka sellega, millega tänapäeval tegelevad objektiivteadused).
[2] Ja niimoodi kasulikkuse üle reflekteerides suudab kunst – näiteks disain – teha muuhulgas ka paremini kasutatavaid ja käepärasemaid esemeid või mõnusamaid hooneid ja kultuurkeskkonda.
[3] See mõiste ei kata küll kõiki allpool loetletud tähendusi; ma kasutan seda mõistet siin tavakeelega võrreldes avaramas tähenduses.